Jagame haridussotsioloog Jüri Ginteri arvamusartiklit,  kus ta analüüsib, mille arvelt võiksime õpetajate palga tõstmiseks kokku hoida, et kulud haridusele ei suureneks veelgi.

Olgugi et Eestis kulutatakse haridusele suhteliselt rohkem raha kui enamikus arenenud riikides, räägitakse juba aastaid vajadusest tõsta õpetajate töötasu. Kuid mille arvelt peame õpetajate palga tõstmise nimel kokku hoidma, et kulud haridusele ei kerkiks veelgi suuremaks?

Õpetajate probleemi ja koolivõrgu korrastamise teemal on sel aastal ilmunud kaks Arenguseire Keskuse raportit: „Õpetajate järelkasvu tulevik. Trendid ja stsenaariumid aastani 2040“ ning „Koolide ja koolivõrgu efektiivsus“. Paljude nendes raportites esitatud seisukohtadega võib nõustuda, kuid osa olulisi aspekte on miskipärast välja jäänud ning on ka olulisi seisukohti, millele tuleb vastu vaielda.

Mille pealt peame siis õpetajate töötasu tõstmise nimel kokku hoidma? Kindlasti ei tohi me loobuda õpilaste toitlustamisest, sest seegi on kasvatuse osa. Paljudele lastele on see ainus võimalus süüa noa ja kahvliga sooja toitu.

Võrreldes teiste riikidega on meil suuremad kulutused huviharidusele – muusikakoolid, kunstikoolid, spordiklubid jms – ning ka õppekavas on meil muusika ja kunsti osakaal suhteliselt suur.

Kui me ei ole valmis kulutusi suurendama, on lihtne lahendus osa koole kinni panna, kuid koolivõrk peaks olema tulemus, mitte asi iseeneses. Senine koolide sulgemine on toonud kaasa perekondade lahkumise piirkondadest, kus enam koole ei ole. Kas see on eesmärk, milleni soovime jõuda?

Meil on vaja kõigepealt kokku leppida, milleks ja milliseid koole on 21. sajandil vaja. Selge, et 19. sajandil rajatud koolivõrk ei vasta muutunud demograafilisele ja majanduslikule olukorrale ning transpordikorraldusele ja sidevahenditele. Õppekava ja õpikute õpetamise ja eksamiteks valmistumise asemel peaksime rääkima ettevõtlikust õppest, mis eeldab hoopis teistsugust õppekorraldust. Loomulikult kulub ümberkorraldusteks täiendavalt ressursse, kuid tulemuseks peaks olema õpetajate aja kokkuhoid ning vähem stressi ning suurem eduelamus. Kool ei pea olema seotud kindla hoonega nagu 19. sajandil. Õppekoht võib olla kodus, lasteaia, vanadekodu või kultuurikeskusega ühes ruumis või mujal.

Koolide rahastamine on osa regionaalpoliitikast

Kui on juba aru saadud, et saartel võiks olla oma kool, kuna lastel on keeruline mandril koolis käia, siis samasugune suhtumine peaks olema ka mandril: lastel peaks olema võimalus õppida kodu lähedal. Vastasel juhul jääb osa piirkondi elanikest tühjaks, see ei ole otstarbekas ressursside kasutamine ja võib olla isegi ohuks riigi julgeolekule, eelkõige piiri ääres.

Samas on just piiriäärsetes piirkondades kõige suurem tõenäosus, et lähim kool jääb elukohast kaugele, kuna piiril on kohalikest keskustest vaid Narva, Valga ja Räpina, ülejäänud jäävad kõik Eesti sisemaa suunas. Venemaale ja Lätti Eestist õppima ei minda.

Loomulikult tuleb arvestada ka õpilaste vanust. Algkool peaks olema kodule kõige lähemal, gümnaasium ja kutsekool võivad olla kaugemal. Üks lahendus eriti hõredalt asustatud piirkondadele on koduõpe (eelkõige noorematele õpilastele), e-õpe või õpilaskodu. Kindlasti ei tohiks see toimuda vanemate kulul, niigi on riigi ja Euroopa Liidu rahaga seni eelisarendatud just Tallinna ja teisi keskusi. Koduõpe, e-õpe ja õpilaskodu peaks olema koolidest kaugel elavatele õpilastele üks võimalus, aga mitte ainuvõimalik lahendus neile, kellele see ei sobi. Samuti tuleb tagada, et õpilaste areng ei kannataks selle tõttu, et ta ei saa koos teistega klassiruumis õppida.

On õige, et lapsed vajavad sotsialiseerumiseks rohkem kaaslasi, kui on väikekoolis, kuid see pole põhjendus kooli sulgemiseks, kuna toob omakorda kaasa perekondade lahkumise piirkonnast. Selle asemel peab korraldama rohkem ühistegevusi teiste koolide ja muude asutustega, mitte piirduma oma klassiga.

Enamikus riikides on üldharidus kohaliku omavalitsuse rida, sest pealinnast on raske otsustada, milline lahendus on konkreetsele piirkonnale sobivaim. Tuleb teha koostööd kohaliku kogukonnaga. Samas vähemalt arenenud riikides usaldab riik valdadele ja linnadele oluliselt rohkem ressursse kui meil. See võimaldab paremini arvestada õpilaste vajadustega. Samuti kasutatakse kehvemate koolide järeleaitamiseks riiklikke programme, kuid Eestis toetab riik projektidega pigem tugevamaid koole – seda on olnud välisekspertidele väga keeruline selgitada.

Eestis on seni lähtutud kitsalt kooli(majade)võrgust, riik on maksnud väga suuri summasid valdadele, kes on sulgenud gümnaasiumiosa või isegi põhikooli kolmanda astme, et need saaksid ehitada väiksema hoone, selmet lahendada tervikuna kogu piirkonna ruumivajadus (lasteaed, vanadekodu, raamatukogu, kultuurikeskus, spordisaal, külakeskus jne). Selliseid terviklahendusi meie valdades on ja need tegutsevad väga edukalt, kuid ma pole kuulnud, et riik oleks nende rajamist toetanud. Kooli ruumid saab sisustada selliselt, et kohalikul kogukonnal on seal midagi teha ka siis, kui õpilastel on koolipäev läbi. Sellisel juhul suureneb ka kogukonna valmisolek kooli rahaga toetada.

Üks võimalus koolivõrku korrastada on kogupäevakool. Eestis on see levinud eelkõige erakoolides. Vahepeal oli ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses võimalus, et samas koolis on nii üld- kui ka huvihariduse suund. Kahjuks muutis Riigikogu selle võimaluse miskipärast kehtetuks. Kogupäevakool võimaldab õpilaste päeva mitmekesistada, nad ei pea mitu tundi järjest vaimselt pingutama. Väheneb ka vajadus ühest koolist teise sõita, hoiame kokku nii raha kui ka õpilase ja tema vanemate aega. See võimaldab ka ruume paremini kasutada ja raha kokku hoida. Ei ole vaja kütta ruume, mida kasutatakse vaid mõni tund päevas. Kogupäevakool lahendab ka lastevanemate mure selle pärast, mida nende lapsed üksinda teevad. Paljudes koolides antakse lastele ka teist korda süüa ning nad ei pea piirduma kiirtoidu või saiakestega.

Kool on ikkagi kogukonna süda

Koolivõrk on seotud ka transpordikorraldusega. Õpilane peaks mõistliku ajaga kooli ja ilma pikalt ootamata pärast koolipäeva ka koju jõudma, sest kõigil on päevas 24 tundi. Kahjuks on meil maakonna- ja valla- või linnaliinide vahel barjäärid ning vähe on kasutatud võimalust, kus lapsevanem viib kooli ja toob koolist koju enda ja naabrite lapsed ning kulutused kompenseerib vähemalt osaliselt vald.

Koolivõrk on õpetajate koolitusega otseselt seotud. Meil õpetatakse õpetajaid vaid suurkoolide jaoks. Meil on täienduskursused vaid liitklassi õpetajatele, samas kui Rootsis oli juba üle 30 aasta tagasi suurtes keskustes koole, kus ühes klassi õpetati eri vanuses lapsi, kuna leiti, et nii on efektiivsem.

Kindlasti on meil tehtud ka valearvestusi ning ehitatud koolimaju piirkonda, kus on vähe lapsi. Või on hoitud pikalt lahti koole, kus pole enam piisavalt õpilasi. Seda ka piirkonnas, kus on küll lapsi, kuid kus nende vanemad eelistavad eri põhjustel teisi koole. Seega peaks koolivõrgu kujundamise aluseks olema mitte kabinetis tehtud või poliitiliselt hääletatud otsus, vaid koostöös kohaliku kogukonnaga läbi arutatud kokkulepe. Pole mõtet hoida vägisi alles kooli, kuhu lastevanemad ei taha oma lapsi panna. Samas tuleks väga hoolikalt mõelda, kas on õige sulgeda kooli, mis on inimestele põhjuseks, miks nad on just sinna piirkonda kolinud.

Võib-olla on see mõte harjumatu, kuid miks mitte lubada ka munitsipaalkoolis õppemaksu koguda, kui sellega hoitakse kokku vanemate aega ja raha, mis muidu kuluks õpilaste kaugemale kooli viimiseks või uude elukohta kolimiseks, kui kohalik kool rahapuudusel kinni pandaks. Miks on ainus võimalus kohaliku kogukonnaga koostööd teha asutada erakool?

Ma pole kindel, kas kõik investeeringud haridussüsteemi on põhjendatud. Näiteks Soomes koole külastades on jäänud mulje, et nende hooned pole nii uhked ega vaja pidevat hooldamist ning seal ei ole aulaid, mida kasutatakse paar korda kuus, kuid mida kütta on kõrgete lagede tõttu palju kulukam kui sama arvu ruutmeetritega klasse soojana hoida. Ometi on Soome riik palju rikkam kui Eesti.

Lisaks tekitab osa koolide ülekuldamine ebavõrdse konkurentsi koolidega, mis on sellest rahast ilma jäetud, kuid peavad ennast õpilaste pearaha arvel siiski ära majandama. Veelgi enam, kuna kõik klassid ei ole täis, jääb õpetajatele maksmiseks sama koormuse juures vähem raha.

Haridusvõrgu korrastamisel peaksime võtma eeskuju riikidest, kus nii algkool, põhikool kui ka gümnaasium on eraldi. Sel juhul saaksid väiksed lapsed käia väiksemas kodulähedases koolis ja hoitaks kokku nende ja nende vanemate aega. Mina ise olen samuti lõpetanud nn torukooli, st õppinud 11 aastat samas koolis ning alguses tundus selline astmete lahutamine kunstlik. Samas aitab see vähendada koolikiusamist ja võimaldab „märgistatud“ lastel järgmisel astmel nullist alustada. Kõige olulisem on see aga õpilaste võrdse kohtlemise tagamiseks.

Praegu eelistavad paljud vanemad kodulähedasele koolile torukooli, kuna seal õppinud lastel on järgmises astmes parem edasi õppida. Kuna hooned on meil juba, nagu nad on, siis võivad sama maja eri tiibades tegutseda algkool, põhikool (progümnaasium) ja gümnaasium. Õpilaste transporti võib sel juhul olla isegi lihtsam korraldada.

Kuidagi ei saa õigeks pidada Kambja valla näidet, kus väga suure (12 klassi kuni seitsme paralleeliga) Ülenurme Gümnaasiumi kõrvale Tõrvandisse ehitati teine kool, kuigi sellise maa saaksid lapsed käia jala. Samas on vallas mitmeid uusarendusi, kus pole isegi algkooli ning kust vanemad veavad lapsi rohkem kui viie kilomeetri kaugusele Ülenurmele või isegi Tartusse, kuna see on lähemal.

Loobuda tuleks nn riigikoolidest, mis on tekitanud koolide vahel ebaterve konkurentsi. Osale koolidele on loodud paremad tingimused kui teistele. Kui koolid tegutsevad linnade ja valdade halduses, saab riik teostada objektiivset järelevalvet nende tegevuse üle ja aidata nõrgemaid vajadusel järele, selle asemel et tugevamaid esile upitada. Lapsed ei ole ju süüdi, kui nende vanemad on valinud ebapädevad volikogu liikmed, kes ei ole osanud koole mõistlikult arendada. Raha siit kokku hoida ei saa, küll muudab see kogu süsteemi tulemuslikumaks.

Mille pealt me siis saame raha kokku hoida?

Peaksime vähendama õpilaste koormust. Kas just 50%, nagu õpetaja Laur Tootsile pakkus, kuid ka 20% lahendaks õpetajate esialgse töötasu tõusu vajaduse. On ju oluline, et lapsed tahaksid ja oskaksid õppida, peamine ei ole õppekavast läbiratsutamine. Juba minu poeg küsis gümnaasiumis õppides, kus tal oli 8–9 tundi päevas ning lisaks kodused ülesanded: isa, kas sa tõesti usud, et me kõik see aeg õpime?

Täiskasvanu töötab tööpäeval kaheksa tundi, koduseid ülesandeid talle ei anta ning ületunnitööd tasustatakse täiendavalt. Uuringud näitavad, et inimene suudab efektiivselt õppida heal juhul 4–5 tundi päevas. Kogesin seda ülikoolis eksamiteks valmistudes ka ise. Kuigi õppisin teistest vähem, olid mul parimad tulemused. Loomulikult on selle tingimuseks oskus õppida, seda tuleb ka õpetada. Oskuslikult korraldatud ettevõtlik õpe võimaldab väiksema (tunni)koormusega saavutada senisest veelgi paremad tulemused. Väiksema koormuse korral jääb õpetajatel ehk ka rohkem aega tegeleda järeleaitamise kõrval eriti andekatega, milles meil on PISA tulemuste kohaselt veel arenguruumi.

Delikaatne teema on õppeaasta pikkus. Eestis on see üks lühemaid maailmas (175 päeva), samas kui paljudes riikides on see isegi 190 päeva. See ei aita küll ehk otseselt raha kokku hoida, kuid vähendab õpilaste ja õpetajate stressi ning suurendab koolirõõmu, mis PISA tulemuste kohaselt on Eesti üks madalamaid. Kaks kuud puhkust on isegi pikk aeg ja keeruline asjalikult sisustada, terve vaba suvi aga ei korva kuidagi ülekoormusest tekitatud stressi 9 kuu jooksul. Puhata peab saama piisavalt iga päev, mitte üks kord aastas. Väiksem koolitundide arv jätab lastele ka rohkem aega liikumiseks, mis võimaldab leevendada terviseprobleeme.

Hea lahendus on ka see, kui ühel koolil on mitu õppekohta. Sel juhul saavad õpetajad koormuse täis, õpilased aga õpivad suurema osa ajast siiski kodu lähedal. Juba enne COVID-i kriisi kasutas osa koole interneti vahendusel õpetamist. See võimaldab aega ja raha kokku hoida ja anda täiendavat koormust õpetajatele, kellele ühes koolis tunde ei jätku.

Kokku tuleb leppida meie ootustes koolidele. Arenguseire Keskus uuris koolide tõhusust, kuid selle näitajaks olid õpilaste põhikoolieksamite tulemused. Samas tõdetakse, et eksami tulemus oli statistilises seos õpilase ema sissetulekuga (mille taga võib olla kõrgem haridus, intelligentsus, nutikus, aga ka väiksem laste arv, mis võimaldab rohkem tööle pühenduda). See pole ju kooli tõhususe näitaja, et suudetakse valida lapsed, kelle emal on rohkem raha.

Koolide tõhususe mõõtmiseks tuleb võrrelda sama sissetulekuga emade laste tulemusi. Samuti tuleks välistada kõik teised koolist mittesõltuvad tingimused: asukoht, transpordikorraldus ja isegi kooli suurus, mis sõltub asukohast ja koolipidaja suvast. Kuid ka see ei näita kooli tulemuslikkust, kui me ei arvesta õpilaste võimete erinevust. Nendes koolides, kes saavad endale õpilasi valida, on eksamitulemused paremad ka siis, kui seal midagi paremini ei tehta.

Kahjuks ei sobi põhikoolieksamite tulemused üldse mõõdikuks, sest need õpilased, kes on juba nende eksamite sooritamise ajaks gümnaasiumisse vastu võetud, sooritavad neid eksameid lõdva käega. Arvestada tuleb ka sellega, et neid eksameid hindavad sama kooli õpetajad, kes teavad, et osale õpilastele on eksamitulemus oluline, teistele aga mitte.

Meie ootus peaks olema, et kool aitaks õpilasel avada oma võimeid maksimaalselt ja oma huvidele vastavalt. Hea kool peab jälgima oma vilistlaste toimetulekut ka pärast kooli lõpetamist. Eraldi tuleb hinnata koole, mis peavad tegelema teiste koolide, lasteaedade ja kodude praagiga, õpetama õpilasi, kelle õpihuvi on tapetud. Veelgi enam, kes on midagi valesti õppinud.

Tulemuseks peaks olema koolivõrk, mis ei ole enam omavahel võistlevate kooli(maja)de kogum, vaid teiste valdkondadega integreeritud koostöövõrgustik, kus osa tegevusi toimub kodus, osa kodulähedases ühises (klassi)ruumis, osa koos teiste klassidega ning osa interneti vahendusel.