Ühiskondlik-kultuuriline suhtumine emadesse on meil jäänud minevikuklišeedesse püsima, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme (Eesti Tulevikuerakond).
Kas me rahvusena jääme püsima? Ma pole kindlasti ainus, keda juba lapseeast peale poleks see kollektiivne eksistentsiaalne küsimus aeg-ajalt mõtlikuks teinud. Minu põlvkonna ülikooliaastail ilmus ajalehes Edasi perioodiliselt rubriik «Iive! Iive! Iive!» Eestlastel oli lapsi vähe juba enne sõda Köögertalide ja Vestmanide ajal, kuigi paar aastakümmet pärast sõda oli enesestmõistetav, et vähemalt kolm peaks neid olema. Ent uus iseseisvus ja lisandunud võimalused ei ole suurendanud võimalust sündida eestlaseks. 3. aprilli Postimehes ilmus Martin Ehalalt analüüs, kuidas järjest rohkem heaolumaade inimestest lausa hüppeliselt ja üleilmselt eelistavad seksuaalset variatiivsust. Lääneriikide statistikale otsa vaadates pudenes müüt, nagu oleksid mitut laadi sättumused üksnes kaasa sündinud. Kui mentaliteedid, ideoloogiad ja iidolid on läbi ajastute pannud liikuma suuri rahvahulki, pole põhjust nende toimet siingi alahinnata. Naudinguhimulisel segaste väärtuste ajastul pole noorte identiteediotsingutes loomulikul viisil loodu piirid enam need, mille taha pidama jäädakse.
Uue iseseisvusaja 30 aastat pole muret vähendanud, pigem vastupidi. Aga see, kellest kogu sel murelikul sajandil on räägitud imevähe ja kellest ometi oleneb selles küsimuses peaaegu kõik, on ema. See eilne tüdruk, noor naine, tema soovid oma elule, vaated maailmale ja sellele, mis on päriselt tähtis.