Edastame haridussotsioloog Jüri Ginteri arvamusartikli, mis ilmus täna 27.08.2024 Õpetajate Lehes.
Jutt käib uue alushariduse seaduse eelnõust, mis enne suvepuhkust läbis Riigikogus esimese lugemise. Miks pool sammu? Sest juba aastaid olen eri haridusministritega koolieelse lasteasutuse seadusest rääkides rõhutanud, et seaduse nimi peaks olema alushariduse seadus. Uut eelnõu lugedes jõudsin aga veendumusele, et hoopis laste hoiu ja alushariduse seadus.
Just nimelt nii, laste hoiu lahku kirjutatult. Lisaks lastehoidude ja lasteaedade tegevusele peaks seadus reguleerima ka kodu panust alushariduses ja laste hoidmisel. Sealhulgas seda, kui palju aega veedab laps lastehoius või -aias ja kui palju kodus. Nii seadus kui alushariduse õppekava peaksid sisaldama ka soovitusi lastevanematele, sest alusharidus omandatakse mitte ainult lasteaias ja lastehoius, vaid ka kodus. Samuti peaks seadus määratlema vastutuse, kui riik, lasteaed, kohalik omavalitsus, õpetajad, lapsevanemad või lapsed oma kohustusi ei täida.
Seaduses peaks olema kirjas seegi, kuidas nõustatakse neid lastevanemaid, kelle laps ei käi lastehoius või lasteaias. Laps ei tohi kannatada vanemate teadmatuse tõttu.
Alushariduse seaduses tuleks arvestada sellega, et lapsed ja lastevanemad on erinevad. On vanemaid, kes suudavad oma lapsele ise kodus alushariduse anda, enamik vanematest on siiski seotud töö või õpingutega ning neil peab olema võimalus leida oma lapsele sobiv hoiu- ja õppevorm. Leidub ka selliseid peresid, kelle laps peaks lasteasutuses käima isegi juhul, kui nende vanemad seda ei soovi, pidades kas lasteaia tasu liiga kõrgeks, lasteasutusse viimist ebamugavaks vms.
Lapsed erinevad vanuselt, samuti võivad laste erivajadused olla erineva iseloomu ja raskusastmega. Mingil määral praegu kehtiv koolieelse lasteasutuse seadus sellega rühmade suuruse kehtestamisel ka arvestab. Küll aga võiks mõelda sellele, kas alla 3-aastaste ning erivajadusega laste lasteaias viibimise aeg peaks olema sama kui 6 aasta vanustel, ning kui pikk peaks olema eri vanuses laste suvevaheaeg. Kuna erivajadusi on kergemaid ja raskemaid, siis praegune valem – üks erivajadusega laps võrdub kolme normarenguga lapsega rühmas – alati ei kehti. Rühma suuruse üle otsustamine peaks jääma erispetsialistidele.
Kui rühmas on 24 last, neist osa erivajadusega, ning nendega tegelevad vaid üks õpetaja ja tema abi, väsitab see nii õpetajaid kui ka kõiki rühmas käivaid lapsi. Kui rühmas on täiskasvanuid rohkem, saab tegutseda eraldi või väikestes gruppides ning tekib palju pingevabam õhkkond, mis ei väsita.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on eraldi paragrahv tugi- ja mõjutusmeetmete rakendamise kohta koolis. Kehtivas koolieelse lasteasutuse seaduses aga sellist sätet ei ole ning kahjuks puudub see ka uues alushariduse seaduse eelnõus. Ülikoolis lasteaiaõpetajatega arutades leidsime, et kooliga sarnaseid mõjutusvahendeid on vaja ka lasteaias. Lisaks eraldi mõjutusvahendeid selliste lastevanemate jaoks, kes häirivad lastehoiu ja lasteaia normaalset tööd. Õpetajal võiks olla õigus endast välja läinud last süles kinni hoida, nagu on seadusega reguleeritud teistes riikides. Meil Eestis on lubatud üksnes hädakaitse, mis on äärmuslik vahend.
Näiteks rääkis üks õpetaja, et tal on rühmas laps, kes ei ole kunagi nõus koos teistega pärast õuesolekut tuppa tulema. Nii ei jäägi õpetajal muud üle kui laps sülle võtta ja ta jõuga tuppa viia, sest last üksinda õue jätta ei tohi. Laps aga viskab end pikali, karjub ja väänleb, ning kõrvalvaatajale jääb mulje, et õpetaja väärkohtleb last. Lapsevanem on probleemist teadlik ja aktsepteerib, et laps süles tuppa viiakse, kuid õpetaja ja vanema kokkulepe on vaid suusõnaline. Kuidas saab õpetaja end kaitsta olukorras, kus keegi väidab, et lapsele tehti liiga? Juhul kui vanem on oma lapse käitumisest teadlik, tuleks sellised potentsiaalsed olukorrad fikseerida ja sõlmida kirjalik kokkulepe.
Eraldi küsimus on, kui vanem lapse probleemi ei tunnista ega ole nõus Rajaleidjasse pöörduma, samuti keeldub tugiteenustest, mida tema laps ilmselgelt vajab. Sel juhul on tegu lapse abita jätmisega vanema poolt, mille puhul praeguse seaduse järgi ei saa õpetaja ega lasteaed ilma vanema nõusolekuta midagi ette võtta.
Õpetajad, aga ilmselt ka direktorid ja HTM-i ametnikud ei tea, et Eesti põhiseaduses on sätestatud, et õiguseid võib piirata ainult seadusega, mitte lasteaia kodukorra või muu õigusaktiga, nagu teistes riikides.
Uus seadus peaks sisaldama selliseid tugi- ja mõjutusmeetmeid, mida võib rakendada lasteaias. Iga lasteaed saab hiljem otsustada, milliseid neist ja kuidas. Seadus peaks reguleerima ka lasteasutuse ja kodu koostööd lapse arengu toetamisel keerulisemate probleemide puhul, näiteks kui on vaja kaasata spetsialiste väljastpoolt, kasutada teraapiaid jne.
Minimaalselt tuleks seaduses ette näha võimalus kohaldada meetmeid käitumisprobleeme põhjustavate erivajadustega laste suhtes vastavalt psühhiaatri soovitustele. Kaaluda võiks enamikku PGS-s sätestatud meetmetest: arenguvestluse läbiviimine; individuaalse õppekava rakendamine; õpilase vastuvõtmine huviringi; tugispetsialisti teenuse osutamine; käitumise tugikava koostamine; õpilase käitumise arutamine vanemaga; õpilasele tugiisiku määramine; õppetunnist eemaldamine koos kohustusega viibida määratud kohas ja saavutada tunni lõpuks nõutavad õpitulemused (lasteaias piisab õppetegevusest eemaldamisest, ei ole realistlik nõuda lapselt samade õpitulemuste saavutamist, mida teised saavutavad õpetaja juhendamisel); konfliktolukorras osalenud poolte lepitamine eesmärgiga saavutada kokkulepe edasiseks tegevuseks; õppeasutuse jaoks kasuliku tegevuse elluviimine, mida võib kohaldada vaid õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanema nõusolekul (selleks võib olla enese järel koristamine vms); ajutine keeld võtta osa õppekavavälisest tegevusest, näiteks üritustest ja väljasõitudest; ajutine õppetegevuses osalemise keeld koos kohustusega saavutada selle perioodi lõpul nõutavad õpitulemused (lasteaias küll pigem kuni olukorra normaliseerumiseni ja ilma kohustuslike õpitulemusteta).
Lastevanemate Liit ei pea õigeks, et uues alushariduse seaduse eelnõus on hoolekogu rolli vähendatud. On oluline, et hoolekogu otsustusõigust seaduseelnõus ei vähendataks, vaid hoopis suurendataks. Ka lasteaia kodukorra kehtestamisel peaks hoolekogule jääma suurem otsustusõigus kui üksnes arvamuse avaldamine.
Kui lapsevanem on lasteaiaga seotud, tunneb ta end ka rohkem vastutavana. Hoolekogu suurem kaasamine lasteaiaellu aitab tugevdada omavahelist koostööd. Üha rohkem vanemaid mõistab koostöö olulisust ja soovib sellesse panustada. Laste, vanemate, õpetajate ja juhtkonna head suhted ongi peamine tingimus lapse arenguks.