Toivo Niibergi on töötanud 40 aastat psühholoogina, sellest 25 aastat tegelenud probleemsete teismelistega. On olnud kuues erinevas Eesti kõrgkoolis õppejõud (Tallinna Ülikooli Avatud Ülikooli aastaõppejõud, 2008). Ta on lõpetanud 6 erinevat kõrgkooli ja omab kolme teadusmagistrikraadi. Praegu töötab pensioni kõrvalt Maarja Külas ja tegeleb liitpuudega noortega (enamik neist autismispektri domineerimisega).

Seekordses raamatututvustuse rubriigis tutvustame Toivo Niibergi raamatut: „Troonipärijad ehk kuidas mitte arendada oma lapsest isiksust, kes sind pigem surmani vihkab”.

Autori kirjandusliku üllitise eesmärk ei ole kedagi diagnoosida, karistada ega lahterdada. Ta soovib eelkõige aidata lapsevanemaid ja õpetajaid, mõistmaks et alati ei ole käitumishäirete taga patoloogia ja pärilikkus. Teisalt aga võivad just paljud pärilikud sündroomid ja haigused ilmneda vale kasvatuse tulemusena.

Toivo Niiberg kirjutab:

400 lk raamatus püüan kokku võtta oma pea 30 aasta teismeliste nõustamise kogemuse, püüdes luua mingi loogilise süsteemi vale vabakasvatuse ohvritest ja ohvriabist.

Üsna sageli karistab noorem põlvkond oma last sellega, et neil puudub igasugune arusaam lapse arendamisest-kasvatamisest, puudub ka süsteem ja piiritletud lähenemine. Sageli nimetatakse seda vanemate poolt ”lapse vabalt kasvatamiseks”, mille vanem põlvkond sageli õigustatult ka vaidlustab.

Olen samas ise suur vabakasvatuse pooldaja, aga mitte vale vabakasvatuse propageerija. Õige vabakasvatus on piire seadev suunav kasvatus, kus laps on enam-vähem võrdne partner, kellega arvestatakse, aga kellel ei lasta endale ”pähe istuda”. Vaata vastsündinud inimlast, kassi- või hülgepoega- kui armsad, süütud ja lausa ise kaissu tikkuvad. Iga väike elu alustaja siinses ilmas on oma olemuselt süütu ja süüdimatu. Ometi ei sünni keegi ilma valge puhta lehena, nagu see näiliselt tundub, vaid sellele lehele on aastatuhanded kirjutanud oma pärilikkuse koodis ka palju seda, mis seal võiks olemata olla või rohkem leiduda.

Üks imeline nähtus on inimese tahe ja tahtmine, mida vist pärilikkuses on üsna vähe leida, ja mis tuleb igal inimesel elukaares taas avastada. Loomadel on loodu andnud igasugused instinktid ja oskused, aga inimesele andnud vaba tahte ning avastamisrõõmu minna tippu, ringiratast või otse elu maanteekraavi. Tundub, et iga tahtmine siin ilmas on kammitsetud kolmest küljest:

  • motiveeritus ja tung olla edukas
  • moraal ja kehtestatud käitumisnormid, mis seda piiravad
  • loovus, mis sageli viib kehtestatu eiramisele ning stereotüüpide lõhkumiseni (üks mees leiutas aatomi ja teine aatomipommi…)

Kõiki neid külgi ühendab ja kroonib tahteline tegu, mis annab inimesele kas positiivse või negatiivse kogemuse. Kõik need küljed peidavad endas nii nähtavaid kui nähtamatuid karisid, mis võivad elulaevukese ka suhteliselt ilusa ilmaga põhja lasta. Samas on igal inimesel, rahvusel, rahvusrühmal, kultuuril ja ajastul omad tahtmised, mis ühele või teisele kõrvaltvaatajale võivad täiest absurdse ja naeruväärsena näida. Ometi oleme me vanematena lapse silmis nende nähtuste kandjad. Iga laps (muide ka loomalaps) hindab ja jälgib oma vanemate tegemisi, oodates objektiivseid hinnanguid oma tegemistele.

Alles mõned aastat tagasi Eestis, Leedus ja Poolas tehtud uuringu põhjal selgus, et oma vanemate või pereliikme surmast pea kümme korda rohkem elavad lapsed psüühiliselt üle vanemate lahutamisprotsessi. Kuna Eesti on maailmas abielude-kooselude lahkumineku osas esirinnas, siis mõtlesin oma sissejuhatavas ja ühtlasi TROONIPÄRIJAID tutvustavas artiklis panna peamise rõhu just sellele alateemale.

NÕUANDED LAHUTAVATELE VANEMATELE
Kui kahurid mürisevad, siis vaikib muusika.
Mstislav Rostropovitš

Elutõde on karm: umbes pooltes peredes lähevad ema ja isa teed kord lahku. Ükskõik kui viisakalt seda ka teha püütakse, lööb vanemate lahutus alati lapse hinge haava. Mida teha, et see haav võimalikult väike oleks ja kiiremini paraneks?

Laps pannakse aja jooksul korduvalt proovile. Nii riskid kui ka väikese inimese kaitsevõime on tema eri arenguperioodidel isesugused. Tähtis on mõista, et perekond on terviklik süsteem: muutus ühes pereliikmes (kaua eemalviibimine, lahutus, surm) või peres tervikuna mõjub lapse mõttemaailmale ning nii emotsionaalsele kui ka sotsiaalsele arengule.

Lastepsühholoogide tähelepanekute põhjal võib ligikaudu kolmandikul lastest, kelle vanemad on lahutatud, diagnoosida depressiooni isegi veel viis aastat pärast vanemate lahutust.

Väga valus löök. Enamik lastest arvab, et vanemad lahutasid just nende pärast. See pole ka ime, sest peaaegu iga neljas abielutüli peres tekib just laste põhjustatud probleemidest. Kahjuks lahendatakse neid võsukeste kuuldes-nähes, sest järeltulijatele ju lihtsalt peab selgeks tegema, et üks vanem on kasvatusasjus maailmatark ja teine täielik null. Eks sellepärast niisugust tsirkust laste ees etendataksegi.

Lapse psüühilist seisundit pärast vanemate lahutust mõjutavad muu hulgas lahutuseelne stress ja pärastine segane olukord. Lapsel või noorel on võinud olla ka pikaajalisi psüühikaprobleeme (püsimatus, hüsteerilisus, käitumis- ja emotsionaalsed häired jne), mis ise on lahutusotsust mõjutanud.

Äsja vanemate lahutuse üle elanud lastel on kaks kuni kolm korda rohkem tundeelu- ja käitumisprobleeme kui tervete perede väikestel järeltulijatel. Samas: 70–80 protsendil lastest ei esine vanemate lahutuse tõttu raskeid või pikaajalisi probleeme – pärast teatud kohanemisaega saab suurem osa neist küllaltki hästi enese ja teistega hakkama.

Oma kogemustest julgen väita, et üsna sageli hakkavad just teismelised poisid vanemate lahutuse tagajärjel halvemini õppima ja käituma. Siin on tegemist poiste üsna tavalise käitumismalliga – nn löögiga vastassuunda –, mille eesmärgiks on endale tähelepanu tõmmata. Üsna sageli tähendab see ka väikest kätemaksu vanematele: “Saite nüüd, paras teile!”

Emaks-isaks jäädakse edasi. Kõige parem on lahkumineku puhul olukord muidugi siis, kui vanemad suudavad veel omavahel mõtteid vahetada ja teha last puudutavad otsused üheskoos. Abielu on küll lõppenud, kuid emaks-isaks jäädakse ka pärast seda. Lahti pole veel midagi ka siis, kui kumbki vanem ei sega ennast teise otsustesse.
Ühes aga on psühholoogid kindlad: lapsele või noorele teeb kahju see, kui vanemad jätkavad riidu ka veel pärast lahutust. Sel juhul ei suuda laps kõrvuti meeles hoida armastava ema ja isa pilti, sest – kui ta kummardab ühele, peab ta paratamatult teisele selja pöörama.

Üsna sageli tehakse ka lapsest vastastikune sõnumikandja. See roll on talle selgeks saanud juba varasematest vaikivatest abielutülidest, kus ema palus lapsel isa sööma kutsuda, kusjuures isa viibis emast ainult mõne meetri kaugusel. Kõige halvemal juhul sunnivad vanemad last poolt valima ja üritavad külvata temasse mürki teise vanema vastu.

Üks trauma teise järel. Ükskõik kui valutult vanemad lahku minna püüavad, toob see lapsele kindlasti halba kaasa.

• Lahutuse ajal on ka vanemad vastakate tunnete keerises. Nõuannet, abi ja toetust otsides pöörduvad nad sageli lapse poole. Laps tunneb, et ema-isa koormavad teda oma probleemidega ega ei taipa, millise pinge all nad sellega väikest inimest hoiavad.
• Lapsi rebitakse lahutuse ajal tihti kahes suunas. Siis peab laps oma tegusid ja jutte hoolega kaaluma, et ta liiga palju ei räägiks ega solvaks kumbagi vanemat. Lapse sisemaailma vallutavad kahtlused: kumba kuulata ja uskuda? Väikese inimese identiteet, mis põhineb suures osas seesmiselt omaks võetud kujutlusel emast ja isast, paisatakse äkki segi.
• Lahutuse läbi kaotab laps enda kõrvalt ühe vanema – samastumisobjekti, soorolli õppimise mudeli või partneri. Kui isa elab perest eemal, puudub pojal võimalus õppida temalt vahetult suheldes ning matkides meherolli. Tütrel aga ei ole siis isast partnerit, kellega suheldes võiks ta õppida naiserolli.
• Kaob üks senine autoriteet, misläbi muutub pere senine hierarhia, eriti siis, kui äraläinud isa oli enne peres peamiseks autoriteediks. Nii satuvad lapsed sageli segadusse, sest nad peavad kuuletuma emale, kes seni oli väiksema autoriteediga.
• Tihti peab laps vanemate lahutuse tõttu kolima teise korterisse või linna, minema võõrasse lasteaeda või kooli, mis nõuab tohutul hulgal valmisolekuid uuteks kohanemisteks. Samas jäävad maha endised mängukaaslased, sõbrad ja armsaks saanud kodu (mängu)nurk. Arvata, et paljud lapsed ei peagi kogu sellisele kaotustekoormale vastu ja langevad tugevasse masendusse.
• Ka põlvkondadevahelised piirid võivad muutuda ebamääraseks, kuna laste kasvatamise eest jääb vastutavaks vaid üks vanem, kellel puudub partneri emotsionaalne ja materiaalne toetus. Näiteks saab sageli peres, kust isa on lahkunud, tema positsiooni endale vanem poeg. Kujuneb ebaterve olukord, kus pojale pannakse peale täiskasvanu kohustusi, kuid loomulikult ei ole tal täiskasvanu õigusi. Selline, vanemarollis laps võib saada ka ema lahkumise puhul vanemast tütrest, kes nooremate järele vaadates võib võtta endale ülesande neid enda äranägemise järgi karistada.
• Kuna pärast lahutust enamasti pere sissetulekud vähenevad ning elatustase alaneb, siis kannatavad selle all ka lapse vajaduste rahuldamine ning tema enesehinnang.
• Probleem ei puuduta üksnes lahutatud paari, vaid ka vanavanemaid. Soov unustada ämmad-äiad on värsketele lahutajatele mõneti isegi mõistetav. Kuid tänapäeval on võimatu ja lubamatu lapselapsi oma vanavanematest eemal hoida, kuigi ema-isa võivad juba lahutatud olla. Tavapraktikas karistavad endised väimehed ja miniad sageli vanavanemaid sellega, et keelavad neil lapselapsi näha. Ka lapsed võivad seda karistuseks pidada, kuna neilt röövitakse inimsuhe, mis võib nende jaoks väga oluline olla.
• Juhul kui üks või mõlemad vanemad abielluvad uuesti, kerkivad esile kasupere ja kasuvanemate probleemid.

Südamelt ärarääkimine oleks toeks. Kui abielu puruneb, tunnevad vanemad, et on oma lastele pettumuse valmistanud. Samuti muretsevad nad selle pärast, et lapsi viib endast välja kindla kodu ja turvatunde puudumine. Seetõttu näevad mõlemad vanemad rohkem vaeva kui kunagi varem, et last nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt toetada.

Vahel võivad vanemad oma uute suhetega nii kimpus olla, et neil on raske lapsele vajalikku tuge pakkuda. Kui väikesel inimesel pole võimalik oma tunnetest rääkida, võivad need tema sisemuse emotsioonide sasipuntraks muuta. On tähtis, et laps tundeid alla ei suruks. Oma emotsioone sõnastamata on lapsel raske aru saada, mida ta õigupoolest tunneb. Rääkimine on esimene tähtis samm lahutusest tulevate probleemidega toimetulemisel. Viimaks hakkab laps oma tunnete tähendust mõistma ning muutub tugevamaks, et tekkinud probleemidest jagu saada.

Mõni laps peab kogu oma isiksust muutma, et sobida mõlema lahutatud vanema uude keskkonda. Mõnel jälle esineb vanemate riiu ajal isegi tõelisusetaju hämardumist või enesetapumõtteid. Need psüühikat vapustavad nähud tulenevad sellest, et kõik, mida laps on õppinud pidama tõeseks ja mille najale ta on oma olemasolu ehitanud, on ühtäkki kahtluse alla seatud.

Kas isale polegi laps tähtis? Pärast lahutust jääb isade hoolde kümnendik lastest. See arv tõuseb, kuid sellegipoolest tähendab vanemate lahutus enamasti ka laste lahutust isast. Isa kadumine lapse elust osaliselt või tervenisti on keeruline sündmuste ahel.

Kas lapsed ei tähenda neile meestele midagi? Kas nad on isekad või tundetud? Ebaküpsed või lapsemeelsed? Või tekitavad juhuslikud kohtumised lastega nii talumatut igatsust, et parem juba siis eemale hoida? Ehk seab hoopis laste ema kohtumistele takistusi?

Mõned kadunud isadest on joodikud ja jäänud elu peavooludest kõrvale. Head tahet neil võib ju olla, ent kavatsuste elluviimiseks ei jätku jaksu. Nad annavad kergesti lubadusi kohtuda, kingitusi tuua või ühiselt reisida, kuid sõnapidamiseks jõudu pole. Sellised isad on sedavõrd oma süütunde küüsis, et nad lihtsalt ei näe, kui piinavalt ja sadistlikult nende käitumine lapsele mõjub.

Mõni isa ei ole veel ise täiskasvanuks saanud ja tahab elada noore inimese vaba elu. Niisuguste meeste inimsuhted on ebakindlad ja muutlikud ning naisi on neil palju. Ärimehelikult asjalik ja kindel hoiak võib jätta usaldusliku mulje, kuid tegelikkuses jääb vastutuse kandmine vaid pidulike fraaside tasemele.

On ka selliseid mehi, kes hoolivad tõesti oma lastest. Väidetavalt on osa oma lapse täielikult “hüljanud” meestest olnud enne lahutust suurepärased isad. Kui aga lahutusest on saanud karm tegelikkus, on nad endast nii väljas, rõhutud ja nukrameelsed, et peavad oma teovõime säilitamiseks lihtsalt lastest eemale hoidma.

Jahiluba teist tulistada. Pere juurest lahkunud isal on raske lastega lähedast suhet säilitada, eriti kui üks või mõlemad vanemad on sõlminud uue abielu. Nii isa kui ema uus liit on justkui loodud isa lastest eemaldama. Isa tunneb siis, et peab isarolli endise naise uuele mehele loovutama. Mõnikord isa lihtsalt kaob ja jätab lapse sõnatute küsimuste ja ebamääraste kujutluste meelevalda.

Halvimal juhul annab üks vanematest lapsele omamoodi jahiloa teist vanemat tulistada. Laps tunneb, et tema selline tegevus on õigustatud, sest ta on nõrgemale vanemale toeks. Võib-olla on tal mõttes soov purunenud liitu parandada?

Olukorra, kus üks vanematest on teise peale nii solvunud, et ei vali kättemaksuks vahendeid, on teadlane Judith Wallerstein nimetanud Medeia sündroomiks. Sel puhul pruugib üks vanem last võitlusvahendina teise vastu ega anna endale aru, millist kahju ta sellega lapsele tekitab. Medeia sündroomi võib põdeda nii naine kui mees.
Nii peretülides kui ka lahutuse eel ja järel saavad püsivad liitlased lahutuse vastu olnud vanemast ja nooremast kui murdeealisest lapsest. Liit annab lapsele turvatunde ning aitab tal lahendada nii head kui ka pahad asjad. Seepärast on see psüühiliselt väga vajalik.

Uues rööpas kohe ei edene. Kui mees ja naine esimest korda abielluvad, liituvad teineteisega kaks peret (suguvõsa). Lood muutuvad veelgi keerulisemaks pärast teist või kolmandat abielu, kui koos hakkavad elama kaks inimest, kellel mõlemal on juba lapsed. See tähendab, et uue olukorraga peavad kohanema neli või rohkem peret ning see võib nõuda palju aega ja vaeva.

Uues abielus peavad vanemad tegelema hoopis teiste probleemidega kui eelmises. Kui uues abielus on lapsi, tuleb loobuda näiteks tüüpilisest ettekujutusest perest kui ühtsest tuumikust. Tavaliselt pole võimalik ega ka õige takistada lastel kohtumist oma lihaste vanematega. Kui lapsed on lahutusest hoolimata kiindunud mõlemasse vanemasse, võib mujal elava ema või isa mõju uuele perele suur olla. Sel juhul on uue pere ja kasuvanemate tähtsaimaid ülesandeid leida sobiv moodus, kuidas lapse kasvatamisel vastutust jagada. Sellest üksi ei piisa, kui kasvatamise üle arutletakse vaid uues peres – tuleb arvestada ka mujal elava vanemaga.

Tavaliselt on lapsed sunnitud maksma kallist hinda selle eest, et nende lahutatud vanemad ei suuda oma suhteid selgeks rääkida.

Ei maksa loota, et laps võtab oma vanema uue elukaaslase kohe omaks. Samas on ka lapsi, kes neile alles mõni kuu tagasi võõrast inimest isaks kutsuma hakkavad. Lapsed teevad seda kas vanemate meeleheaks või seepärast, et soovivad kogu hingest saada oma ärakolinud või surnud vanemale asendajat.

Paljud pered aga vajavad asjade loomulikuks arenguks aega. Alles tasapisi saavad kasuvanemad ja kasulapsed luua kõiki pooli rahuldava suhte ning olla omavahel sõbrad, õed ja vennad, tädid-onud ja nõbud või nagu vanemad ja lapsed.

Milleks surmani sõdida! Teisalt on raske välja selgitada neid tagajärgi, mida toovad endaga kaasa abielud, kus elatakse laste nimel koos ja vaenatakse teineteist hommikust õhtuni. Parem siis juba õigel ajal lahku minna kui surmani sõdida.
Laps näeb ja tunneb hulga rohkem kui meie, täiskasvanud, seda aimata suudame. Ehk peitubki vanemate lõputute abielutülide ning lahutuste taga põhjus, miks paljud tänapäeva noored ei soovigi enam abielluda ega lapsi saada.

Soovitusi lahkuläinud vanematele:
• Ärge unustage kunagi, et laps on teie mõlema oma. Kuigi tal on praegu üks lapsevanem, kelle juures ta peamiselt elab ja kes tema eest hoolitseb, vajab ta teist vanemat täpselt samamoodi.
• Tavaliselt on lapsed oma vanavanematesse, onudesse ja tädidesse väga kiindunud. On oluline, et lapsed saaksid läbi käia mõlema poole omastega, kuna kaitsvast kodust ilmajäämine iseenesest on juba väikesele inimesele ränk üleelamine. Kahju mitmekordistub, kui lapsed kaotavad peale selle ka sideme endale lähedaste inimestega. Kui vanemad ja mõlema sugulased suudavad sellest endale aru anda, püsib lapse elus sellel tähtsal muutuste ajal vähemalt mingigi järjepidevus.
• Olge siis nüüdki veidi targemad ja ärge küsige lapselt, kumba teist ta rohkem armastab. Las ta kasvab ja ütleb ise seda aastate pärast. Aga kas armastust ongi vaja alati sõnades väljendada?
• Ärge mustake teineteist lapse silmis, sest see teeb talle lihtsalt haiget. Ja ärge kasutage teda käskjalana, sõnumiviijana.
• Aita lapsel oma endise kaasaga, kellele juures ta alaliselt ei ela, kontakti hoida. Selle teoga sa pigem ülendad ennast oma lapse silmis, kui alandad.
• Suhelge endise kaasaga lapse ees kui täiskasvanud inimesed, sest iialgi ei ole hilja täiskasvanuks saada, ja seda oma lapse silme all.
• Ära ole nukker, kui laps oma teise vanema juurde läheb, ega korralda dramaatilisi koduetendusi, milles lapsele jääb sageli alandatu roll. Kõige parema meelega oleks ju laps teie mõlema juures. Paraku ei saa ta ennast lõhki rebida ainult sellepärast, et teie perekond on purunenud.
• Ära plaani midagi selleks ajaks, mis kuulub teie ühisele lapsele koos teise vanemaga. Pea sellest ajast ja lapsele antud lubadustest kinni.
• Ärge tegelge lapsega ka üleliia, sest tal on õigus ka oma mängumaale, hobidele, huvidele ja sõpradele.
• Ära anna last endisele abikaasale üle nagu pakki. Kutsu see teine hetkeks sisse ja rääkige kas või mõni sõnagi omavahel. Kindlasti oleks tore, kui see jutt puudutaks lapse elu ja edusamme. Ärge rikkuge seda kohtumist ära sõnavahetusega, sest tülid peaksid olema juba tülitsetud. Kui aga kuidagi teisiti ei saa, siis jagelge omavahel lapsest eemal, teises kohas ja ajal. Kui teineteise nägeminegi teile väljakannatamatu on, laske mõnel sõbral-tuttaval laps teise juurde viia või ära tuua.
• Ärge rääkige lapsele probleemidest, millest ta veel aru saa või mida ei peakski teadma. Arutage neid parem teiste täiskasvanute või psühholoogiga.
• Teie lapse sõbrad ja koolikaaslased olgu mõlema pool oodatud.
• Taskuraha ja kinkide suhtes leppige ise või vahendaja kaudu kokku. Pidage meeles: laps ei vaja altkäemakse ega ka almust – raha eest ei osta õnneks ei armastust ega austust, ja kui, siis ainult ajutist.
• Laske lapse elul jääda võimalikult endiseks, säilitades tema toa ja asjad, mida ta meisterdas kunagi koos isa või ainult koos emaga, kellest ta nüüd lahus elab.
• Laps peab teie suust kuulma, et tema pole lahutuses süüdi. Seda tuleb talle tihti korrata. Last ei tohi süüdistada vastaspoole pattude eest või temaga negatiivselt võrrelda, näiteks: “Sa oled sama loll ja saamatu kui su isa (ema)…”
• Ärge võtke lapselt lootust luua oma perekonda ja saada lapsi, sest kõik üleelatu võib temast teha üksildase, kibestunud eraku.

Kõige toetavam lapse arengule on see, kui vanemad hoolitsevad piisavalt enda ja oma paarisuhte eest. Kui täiskasvanud on rahulolevad, siis on kodus piisavalt mõnus ja armastav õhkkond ning lastel on hea teha seda, mida neil on oma arenguks vaja – mängida, õppida, suhelda sõpradega ning saada ennast ja maailma tundma. Seega on kõige parem, kui vanemad on lapse jaoks just nii palju olemas, kui lapsel seda vaja on ja ülejäänud aja hoolitsevad, et nende enda elu oleks huvitav, tähendusrikas ja rahuldust pakkuv. Reaalsuses on paarisuhte hoidmine ja toitmine suur kunst ning igas suhtes tekib perioode, kus konfliktid muutuvad võitluseks ehk teisisõnu „duetist saab duell“ ja peamised haavatavad on just lapsed…

Lugupidamisega
Toivo Niiberg

KUIDAS MINU RAAMATUT TROONIPÄRIJAD ENDALE HANKIDA:

Kuna olen raamatu ise kirjastanud ja teinud ka oma kuludega kordustrüki, siis raamatupoodidest seda osta ei saa.

Raamatu tellimiseks saada palun minule sõnum toivoniiberg@gmail.com

Lisa oma nimi, mobiili number ja lähim Omniva aadress ja tee panka ülekanne 35 Euri (see summa sisaldab raamatu maksumuse, turvaümbriku ja saatekulu).

Swedbank EE322200001101066308

Soovi korral lisan juurde ka autogrammi ja põhenduse.

Minult saab veel tellida raamatuid:
Naiseks, emaks ja daamiks. Atlex. 2008. 388 lk
Poisist meheks, Kirjastus Atlex, 2022, 264 lk.
Ela ja küsi, Kirjastus GoodNews, 2022, 456 lk
Pilguheit inimhinge peeglisse, Kirjastus Atlex, 2022, 328 lk.
Hingelisuse kiirabi, 2023, Meaningful Talks OÜ, 408 lk.