Uus kooliaasta on kohe algamas ning ehkki haridusministeerium andis omapoolsed suunised koolidele, kuidas uues koroonaolukorras käituda, on õhus veel palju küsimusi ning hirme, mida möödunud õppeaasta distants- ja kontaktõppe vahel pendeldamine lastevanemates ning noortes kasvatas. Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller usub, et lõhe, mis on seoses koroonaviiruse ning selle vastu vaktsineerimisega ühiskonnas laiemalt tekkinud, kandub kindlasti üle ka koolikeskkonda. «Kui soovime sellest hullusest välja tulla, siis tegelikult on oluline küsimus, kuidas saada keskpõrandale kokku ja kuidas aidata inimkond tekkinud puberteedist välja,» sõnas Haller Postimehe otsestuudios.

Kui proovilepanev oli distantsõpe möödunud kooliaastal lapsevanemate jaoks?

Pehmelt öeldes väga. Kui me täna optimistlikult tagasi vaatame, siis võime öelda, et saime hakkama – jah, me oleme elus ja lapsed on ka elus, aga peame endale tunnistama, et kvaliteedilt ei olnud see õpe see, mida meie lapsed vajaksid. Nüüd on paras aeg teha korrektiive.

Lõivu maksti möödunud õppeaastal päris paljude asjade arvelt. Peamiseks oligi ilmselt kvaliteetne õpe.

Peame tunnistama, et on neid õpetajaid, kelle võimekus üle võrgu lastega suhelda on tähelepanuväärselt hea ja on neid, kelle jaoks see on ikkagi väga suur väljakutse. Kui me nüüd proovime vaadata asja lapse seisukohalt ning teades seda, et arengus on väga oluline roll õpetaja ja õpilase vahelisel isiklikul ja usalduslikul suhtel, mis aitab õpetajal avastada selle konkreetse lapse tugevad küljed ehk anded ja aitab selle ande koos lapsevanemaga võimeks kujundada, mille kohta võime öelda, et need võimeks kujundatud anded on meie rahvuslik rikkus, siis selle osas olime eelmisel aastal ikka päris plindris.

Kas oli lapsevanemaid, kelle jaoks tuli šokina arusaamine, et tegelikult lapse õppetöös on roll ka nendel?

Areng toimub läbi suhte, alati millegi suhtes ja see on alati seetõttu suhteline. Kui me nüüd lapsevanemana, jäädes ise koju, oleme oma lapse kõrval ja me saame aru, et tal tegelikult ei ole seda suhet, mida ta arengu jaoks vajab – internetis võib läbi ekraani küll mingisuguseid protseduure teha, aga seda, mis on inimese arenguks vajalik, ei ole väga valdavas mahus võimalik teha läbi ekraani – siis nüüd nad said aru, et kuna õpetajat ei ole, kaaslasi ei ole, siis see laps vajab suhtepartnerit. Nüüd olid lapsevanemad olukorras, kus selleks suhtepartneriks pidid olema nemad. Seetõttu väga paljud lapsevanemad tundsidki, et nüüd võiks selle õpetaja palga neile maksta. Enamasti olime kõik ikka väga suures hädas.

Olukord, kus lapsevanem ise oli väga suures stressis, tõstis tema valuläve taset palju kõrgemale – ehk siis ta ei reageerinud enam lapse probleemidele adekvaatselt, sest tal endal olid probleemid.

Ma arvan, et ei tulnud üllatusena erinevate küsitluste ning uuringute tulemused, et koroonaaeg mõjus väga tugevalt laste ja noorte vaimsele tervisele. Mis rolli kannab lapsevanem seal, kuidas ära tunda seda olukorda, et laps ei ole jäänud jänni mitte ainult õppetööga, vaid on jäänud jänni enda emotsioonidega, jäänud kuskile sinna keskele ning ei pääse sealt ise omal jõul välja.

Neid ilminguid on ilmselt palju ja tõenäoliselt saavad siin meie koolipsühholoogid anda parema vastuse, aga nüüd täitsa puhtalt lapsevanema seisukohalt. Kui oli see endine tavapärane rütm ja me selles endises tavapärases rütmis omasime lastega suhet, mis andis meile arusaamise, kus nad on parasjagu vaimselt, siis see kindlasti hoidis meid nii-öelda infovoos ja olime võimelised reageerima vajadusel mingitele muutustele. Nüüd see olukord, kus lapsevanem ise oli väga suures stressis, tõstis tema valuläve taset palju kõrgemale – ehk siis ta ei reageerinud enam nendele lapse probleemidele adekvaatselt, sest tal endal olid probleemid. Kui me küsime, mille järgi ta võiks aru saada, siis kõigepealt ta peaks aru saama seda, kus ta ise on, mismoodi ta ise endaga hakkama saab. Aga peab tunnistama, et meie koolis ei ole ju õppeainet, mis õpetaks meile oma tunnetega hakkama saamist ja seetõttu meie, lapsevanemad, ei oska oma tunnetega hakkama saada. Ja kui me näeme, et laps on hädas, siis ei ole põhjust imestada, et lapsevanemad on paanikas ja nad on tõeliselt suures mures.

Seega murdumispunkt oli tõenäoliselt väga paljudes peredes väga lähedal?

Ma kardan pigem, et see murdumispunkt ületati väga paljudes peredes.

Mis emotsiooniga käesoleval aastal õppeaastale vastu minnakse? Ühest küljest laste jaoks kindlasti on see mõneti põnev, aga ma usun, et sinna taha peituvad ka mingisugused hirmud ja mitte ainult lastel, vaid kindlasti ka õpetajatel ja lapsevanematel.

Seda, mida eelmisel aastal kogeti, ei taha kindlasti keegi kogeda. Kui me vaatame, mis on vahepeal muutunud, siis muutunud on ilmselt see, et haridusminister on öelnud välja, et koolid hoitakse lahti kõigi võimalike meetmetega. See tähendab seda, et lastel on suhtluskeskkond olemas ja see teeb lapsevanematel kindlasti tunde paremaks. Loodame väga, et me ei reageeri üle, et me jälgime seda, mis otsuseid rahvusvahelisel tipptasemel teadlased teevad ja proovime hoida ennast ikkagi sellisel heal lainel. Prooviks teha oma otsuseid siin riigis lähtuvalt armastusest, mitte hirmust.

Kas midagi võiks kaasa võtta sellest möödunud koroonaõppeaastast? Ehk võiksid lapsevanemad ja lapsed säilitada selle tugevama suhte, kus üheskoos koolitööd kodus üle vaadatakse?

Kui keegi usub, et oleksime saanud teistmoodi eelmisel aastal ja et me tegime midagi väga halvasti, siis mina ei usu niimoodi. Usun, et andsime tegelikult oma parima selles olukorras, kus olime: nii lapsevanemad, õpetajad kui ka poliitikud. See, mida me täna saaksime teha paremini, on ilmselgelt kommunikatsiooni küsimus. Peaksime olema avatud, suhtlema ja et me ei prooviks kedagi jõuga kuhugi – ükskõik, millist gruppi – nurka suruda, vaid et me arutaksime asjade üle ja see arutelu oleks avatud ja kultuurne.

Ühiskond on puberteedis. See ei ole Eesti probleem, meie maailm tervikuna jagunenud kaheks.

Ühiskonnas on siiski tekkinud justnimelt koroonaviiruse baasilt erinevad grupid, kellest ühed seda viiruse olemasolu võib-olla üldse ei tunnista, teised tunnistavad ja kolmandad tunnistavad olemasolu, aga ei usalda näiteks vaktsiine. Kas on oht, et noored hakkavad matkima seda käitumist, mida nad näevad igapäevaselt läbi meedia ning võib-olla ka enda vanemate pealt?

See oht on loomulikult olemas. Noored ei lähtu sellest, mida me räägime, noored lähtuvad sellest, mida me teeme. Kui tekst ja pilt lähevad lahku, siis nad teevad seda, mida meie teeme, sest nad saavad aru, et see on õige. Isegi kui me ütleme, et järgi mu sõnu, mitte tegusid. Võib-olla siit oleks hea tuua paralleel puberteediga. Mida tähendab puberteet? Puberteet tähendab seda, et üks aju osa – limbiline süsteem – hakkab seitsmekordse kiirusega kasvama ja eesajukoor, mis peaks looma seoseid vastutuse, otsustamise ja vastutamise vahel, jääb maha. Seepärast me vaatame, et muidu mõistlik laps hakkab tegema täiesti arulagedaid otsuseid ja käitub pööraselt. Täna mulle tundub, et see on loomulik olukord – meie ühiskond tervikuna on puberteedis. Euroopa Lastevanemate Liidu haridusala asepresidendina ma julgen öelda, et see ei ole Eesti probleem, meie maailm on tervikuna jagunenud kaheks. Kui soovime sellest hullusest välja tulla, siis tegelikult on küsimus, kuidas saada siia keskpõrandale kokku ja kuidas aidata inimkond sealt puberteedist välja.

Väga hea küsimus, kuidas aidata?

On üks väga selge suhe, mis on inimkonda alati aidanud, selle nimi on tingimusteta armastus. Kui laps hakkab pööraselt käituma kodus, siis harimatu lapsevanem usub, et see on haigus ja usub, et see on tema vastu suunatud ning proovib selle lapse jõuga paika suruda. Lapsevanem, kes teab, mis asi on puberteet ja mis toimub lapse ajus teab, et ei ole võimalik nõuda inimeselt seda, milleks ta ei ole võimeline. Siis see lapsevanem vaatab rahulikult last ja püüab armastada teda nii nagu ta on. See tähendab, et ta kindlasti ei sildistada ja kindlasti jätab talle piisavalt hingamisruumi ega survesta.

Kuidas tuua seda praeguses olukorras ühiskonna konteksti?

Tänases olukorras soovitan ma inimestel mitte valida pooli. Lastevanemate liidule on korduvalt helistatud, saadetud kirju ja meil on isegi inimesed, kes on astunud liidu liikmete seast välja, sest nad ütlevad, et te peate valima poole. Lõppkokkuvõttes peab olema keegi, kes loob ruumi, kuhu mõlemad pooled on valmis sisse tulema. Kui vaadata täna, kuidas see jõhker eristamine käib, siis kummalegi poolele ei saa öelda, et nad on käitunud väärikalt.

Koolipsühholoogide ühingu esinaine Karmen Maikalu on ka hoiatanud, et koolikiusu, kui sellist, tuleb alati hoolega jälgida, aga veelgi enam tuleb seda jälgida võib-olla tuleval õppeaastal, et ei tekiks koolikiusu vaktsineerimise pinnalt. Kas teie hinnangul on see oht olemas?

Loomulikult. Kui vaatame seda, mis ühiskonnas toimub ja usume, et lapsed elavad mingis teises maailmas, et nad ei võta seda üle, siis me ilmselgelt ei ole inimese psühholoogiast eriti teadlikud. Loomulikult nad võtavad üle ja loomulikult on see tasand, kust kius tekib ja seepärast ongi oluline leida ühiskonnas see ruum, kus suudame üksteist ära kuulata, arutleda ja kuulata ka asju, mis tunduvad meile mingil hetkel võib-olla täiesti jaburad. Peame kuulama ja mõistma teist poolt, miks ta täpselt tunneb seda, mida ta tunneb. Ega me ei saa keelata kellelegi tundeid ja ausalt öeldes on armastuse teine pool hirm. Kui inimene ei armastaks ennast ja elu ja teisi inimesi, siis tal ei oleks ka hirmu kaotada iseennast, teisi inimesi või elu.

Mida iga lapsevanem saab ise ära teha enda lapse ettevalmistamiseks selleks algavaks õppeaastaks, mis tõenäoliselt ja loodetavasti kulgeb täiemahuliselt kontaktõppena?

Meil tegelikult oli see nutiseadmete probleem juba enne, kui koroona tuli. Koroona viskas selle veel täiesti punasesse. Kui täna soovitada midagi igale perele ja igale lapsevanemale, siis see võiks olla ühine aeg. Nii paljudesse õhtutesse, kui vähegi võimalik, ühine aeg, kus ei ole telefone, ei ole ühtegi ekraani, vaid kus suheldakse inimene inimesega. Kui me selle sammu teeksime, siis see tähendab, et suudaksime rahvana igas peres luua ühe sellise turvalise akna, kus inimesed omavahel suhtlevad ja püüavad mõista teineteise tundeid ja olla teineteisele toeks.

Poliitikud peavad kaaluma, kas nende otsused tulevad armastusest oma rahva ja elu vastu või tulevad need hirmust inimeste ja vastutuse ees.

Räägime ka vaktsineerimisest. Uue õppeaasta eel on väga palju pandud lapsevanematele südamele, et tuleks ära vaktsineerida ka oma lapsed. Kas teguviis, kus selle eest antakse noortele meelehead, on vale viis?

Meil on vaja vaadata iga oma otsust ja kaaluda iseenda sees, kas see tuleb armastusest või see tuleb hirmust. Poliitikute puhul – kas see otsus tuleb armastusest oma rahva ja elu vastu või see tuleb hirmust inimeste ja vastutuse ees. See ei ole väga sügav ja väga ületamatu ülesanne, seda on võimalik teha. See peaks olema iga inimese, iga lapsevanema ja iga sellise otsuse tegija väga selgelt läbi kaalutud ja tunnetatud otsus. Euroopa Lastevanemate Liidus oleme valinud väga selgelt järgida tippteadlaste juhiseid ja WTO ehk siis Maailma Terviseorganisatsioon on täna väga selgelt öelnud välja, et lastele ohutud vaktsiinid saavad valmis aastal 2023, kui väga-väga pingutada, siis aastal 2022. Täna WTO ei soovita vaktsineerida kedagi muud kui ainult riskigrupis olevaid lapsi. Mul on tunne, et see on väga kaalukas organisatsioon, kelle otsuseid oleks vaja tõsiselt võtta.

Kas teile tundub, et Eesti ühiskonnas on siiski lapsevanemaid survestatud sellega, et nad peavad enda lapsi vaktsineerima enne õppeaasta algust – paneme õla alla, et koolid oleksid lahti?

Kui see on küsimus sellest, millist informatsiooni meie avalik-õiguslikus inforuumis saadaval on, siis mulle tundub täna, et see inforuum on kindlasti veidi kaldus ja seal peaks olema rohkem arutelu nendes küsimustes, mida võib-olla kardetakse välja tuua. Kardetakse, et äkki laseme kolli ruumis lahti, aga koll jalutab siin ruumis juba ammu-ammu.

Mis on kõige suuremad hirmud läbi laste silmade enne kooliaasta algust?

Küsimus on, mida inimene kardab, kui ta läheb tundmatusse. Küsimus on, kas ma saan hakkama. Siin on ilmselgelt meil paras aeg harituse mõiste ja hariduse mõiste ära deZneerida. Haritus ei ole diplom ega tunnistus, haritus on võime või seisund pidevalt muutuva eluga hakkama saada. Kogukond ja perekond peaks vaatama, et kas see, mida praegu tehakse nende laste heaks, on see. Kas see on see, mis aitab neil elus pidevalt muutuva eluga hakkama saada või ei aita. Kui meie, täiskasvanud, oleme aru saanud, mis on need asjad, mis aitavad, siis saame need asjad oma laste keskkonda tuua. See on meie ülesanne. Lapsed täna kardavad, et nad lähevad sinna keskkonda ja nad ei saa hakkama.

Väga paljudel noortel jäi möödunud kooliaastast ka õpilünkasid.

Nad teadvustavad väga täpselt seda, kus nad on ja kui palju nad tegelikult õppisid või aru said nendest asjadest. Noortel on need seosed olemas, lapsed ei ole absoluutselt rumalad, nad on väga nutikad, nad saavad väga hästi aru. Meil on oluline näha, et täiskasvanud ka saavad aru ja võtavad vastutuse selle eest, et seda keskkonda muuta. See tähendab, et peame õppima, suhtlema, suhtestuma, looma isiklikke usalduslikke suhteid, et saaksime noori aidata nende andeid avastada, nende tugevused esile tuua ja sealtkaudu edukogemus saavutada ja ise täisväärtuslikuks kodanikuks kujuneda.

Äsja tuli haridusministeerium välja uute suunistega, kuidas sellele algavale õppeaastale vastu minna. Kas teie hinnangul on antud praeguses olukorras maksimum, et see õppeaasta võiks tõepoolest hästi kulgeda?

Ma usun, et nad on teinud oma parima äratundmise ja äranägemise juures need otsused. Kas see on parim, mis on võimalik teha, seda ma ei usu. Alati saab teha asju paremini ja kui nüüd mõelda, et mida, siis siin konkreetsel puhul saaks teha paremini seda, et need otsused ei sünniks sellises keskkonnas, kus ei ole avatud arutelu olnud piisavalt. Ma mõistan, kuidas need otsused kujunevad ja me kolleegidega saame aru, et ei ole võimalik iga otsuse juurde kaasata nii-öelda laiemaid huvigruppe, aga samas peaks see diskussioon laiemalt ühiskonnas olema. Mida me koolide juures oma liiduga väga oluliseks peame on see, et iga kool peaks saama otsustada kogukonnana ise, mida nad täpsemalt teevad ja kuidas nad järgivad teatud olukorda.

Ma saan aru, et see õigus on neile tegelikult ka antud.

Väga suures osas jah. See tähendab seda, et kui me nüüd tahame seda olukorda paremaks muuta, siis peaksimegi looma eeldused, et igas kogukonnas oleks see võimalus olemas ja seda võimekust omakorda veel tõstetakse ja selle kujunemist toetatakse riigi poolt.


Allikas: https://tv.postimees.ee/7322711/lastevanemate-liidu-juhatuse-liige-uhiskond-on-puberteedis
FOTO: Pilt videost (Postimees)