Avaldame Jüri Ginteri (jurist, sotsioloog, nelja lapse isa ja kümne lapse vanaisa) arvamusartikli, mis ilmus eile 05.09.2023 Õpetajate Lehes. Jagame Eesti Lastevanemate Liiduna arusaama, et eduka koolielu aluseks on hea koostöö nii juhtkonna, õpetajate kui lastevanemate vahel.
Meenub ammune lugu. Klassi lastevanemate koosolekul ütles klassijuhataja, et klassis kiusatakse, kuid kuna ta on professionaal, saab ta sellega üksi hakkama. Tegelikult ikka ei saanud ning sellega oli ka hiljem probleeme. Sama kooli õpilane sooritas kiusamise tagajärjel enesetapu.
Kakskümmend viis aastat hiljem. Klassis on probleem, lastevanemad on mures ja kirjutavad kollektiivse kirja. Kool vastas lastevanematele: „Õpilase arengut toetavate meetmete rakendamise eest vastutab kool ja teised lastevanemad selles protsessis ei osale (põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 46 lg 3)”.
Tegelikult on seaduses kirjas hoopis midagi muud: „Haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija toetab ja juhendab õpetajat haridusliku erivajaduse väljaselgitamisel, nõustab vanemat ning teeb õpetajale ja direktorile ettepanekuid edaspidiseks pedagoogiliseks tööks, koolis pakutavate õpilase arengut toetavate meetmete rakendamiseks või lisauuringute tegemiseks ning ühelt haridustasemelt teisele ülemineku toetamiseks.“
Tihti räägitakse hariduslikust erivajadusest, mida tegelikult ei ole – ning seda kinnitab ka vastav ekspertiis –, probleem on aga hoopis lastevanemate ja õpetajate puudulikus koostöös. Tagajärg on, et lastevanemad pöörduvad abi saamiseks mitme advokaadi poole, kuna nende huvid on erinevad.
Teisalt on ka õpetajad esitanud avaldusi lastevanemate käitumise kohta. Ajakirjanduski vahendab eelkõige advokaatide ja kohtu kaudu tülitsemist. Tegelikult on vaja lepitajat või vahendajat täiskasvanutele suhetes, kuid selline praktika on Eestis veel vähe levinud.
Selliseid erapooletuid vahendajaid on raske leida, kuna neil ei ole internetis oma kodulehte vms. Eesti Lastevanemate Liit või mõni teine katusorganisatsioon võiks vahendajate kohta infot koguda ja vahendada.
Väga õpetlik lugu, mida olen korduvalt näiteks toonud, on järgmine. Poisid kaklesid omavahel. Probleemi ei hakatud aga arutama poistega, sest põhjuseks oli poiste vanemate konflikt. Suheldi üksnes vanematega ning olukord lahenes. Loomulikult ei sobi sellist probleemi lahendada klassi lastevanemate koosolekul, kus on kohal üle 20 lapsevanema.
Õnneks on väga palju ka selliseid juhtumeid, kus kooli juhtkond ja õpetajad saavad aru, et edu alus on koostöö lastevanematega. Olen aastate jooksul kogunud kooli ja vanemate koostöö kohta päris palju häid näiteid peamiselt hoolekogude koolitustelt. Koostööd tehakse nii konkreetse lapse vanematega (mida kooli kaasa anda ja mida mitte, hoiduda teiste tagarääkimisest jms) kui ka kogu klassi vanematega. Vastumeelsust koolis käimise suhtes võib tekitada isegi pidev küsimine, kuidas Ants (oletame, et see on aeg-ajalt probleeme tekitava õpilase nimi) täna käitus.
Initsiatiiv koostööks peaks tulema koolilt ja õpetajatelt, kuna nemad on üldjuhul pädevamad kui lastevanemad, kuid tuleb arvestada, et mõni lapsevanem või lapse tugivõrgustiku liige võib olla vägagi pädev. Kool ei tohiks tagasi lükata ka vanemate algatust, kui nood soovivad osaleda tunnis näiteks õpetaja abina, korraldada (osaliselt) koduõpet või võtta osa tunnivälisest tegevusest. Mõned õpetajad ja direktorid ei saa aga koostöövajadusest lastevanematega üldse aru, uskudes, et nad saavad vanemateta palju paremini hakkama. Selle kohta olid kaks esimest lugu.
Õpetajate Leht võiks rohkem koguda ja jagada häid kogemusi kooli ja vanemate koostööst ning mitte piirduda meetodite kirjeldamise või nimetamisega. See julgustaks koolijuhte, õpetajaid ja lastevanemaid koostööd tegema, selmet üksteist kohtusse kaevata