Väärib kindlasti märkimist, et ka neuroloogid on leidnud stressiloomise mehhanismile kinnituse. Tuleb välja, et inimese ajus on osa, mida mõnikord nimetatakse "interpreteerijaks". Seda peetakse meie harjumuspärase sisedialoogi (arutlemise, lärmi, vaidluse, loba...) allikaks ja mis nii-öelda hoiab alal meie ettekujutust endast. Neuroloog Antonio Damasio kirjeldab seda nõnda: "Võib-olla kõige olulisem avastus on just see, et inimese vasakul ajupoolkeral on kalduvus luua "lugusid", mis EI pruugi tegelikkusega kooskõlas olla." Ja teine mees, Michael Gazzaniga, kirjutab: "Vasak ajupoolkera põimib oma lugusid, et veenda ennast -ja sind- , et tal on olukorrast täielik ülevaade,"teab,kuidas asjad on". "Interpreet" näeb tõsist vaeva, et hoida koos meie isiklikku lugu." See arusaamine, mis toetub soliidsetele eksperimentidele, kinnitab veelkord, et meil ongi kalduvus omaenda "pressiteateid" uskuma jääda. Nii et meil on lausa anatoomilisel ja füsioloogilisel tasandil võime nii-öelda taasluua oma isiklikku "põrgut".
Üks eriline naine, Byron Katie, olles ise sellise põrgu põhjani läbi teinud, töötas välja eneseküsitluse, mis käivitab inimeses võime sellest omaloodud lõksust välja tulla. Ta nimetas selle küsitlemise lihtsalt: "The Work". See on töö endaga pigem selles mõttes, et paremini mõista ja sõbruneda enda ja oma meelega, selle asemel, et püüda midagi (kedagi) jõuga muuta. Tulemuseks on see, et võid olla see, kes sa oled; armastada kõike, mis on, sellisena, nagu see on. Samas see ei ole sugugi "halva mängu juurde hea näo tegemine". Parim viis seda protsessi mõista, on, nagu ikka, ise kogeda.
Need neli lihtsat küsimust (tõlked) leiad
http://www.evelintael.com/index.php/artiklid/kas-see-on-tosi/68-arvusta-oma-ligimest-toeoeleht Katie nimetab neid töölehti kirjalikuks meditatsiooniks.
Omaette lugu on see, kuidas Katie "selle" peale tuli.
Ta oli igas mõttes tavaline: teist korda abielus, kolm last, tööl edukas. Siis algasid kümme aastat kestnud kannatused - vihahood, paranoia, meeleheide. Viimased kaks aastat ta oli sellises depressioonis, et ei tulnud kodunt välja, ei suutnud kellegagi suhelda ja veetis nädalaid voodis hambaidki pesemata. Proovis ka abi otsida, aga miskit ei aidanud.
Ühel hommikul ärkas ta põrandal (ta arvas, et ei vääri voodit) ilma igasuguse kontseptsioonita, kes või mis ta on. "Mind polnud enam".
"Kogu mu viha, kõik mõtted, mis mind vaevasid, kogu mu maailm olid läinud. Samal ajal tundsin, kuidas kuskilt sügavusest kerkis üles naer ja purskus välja. Kõik oli tundmatuseni muutunud. Nagu oleks keegi teine minu asemel ärganud. "See" tegi silmad lahti. "See" vaatas läbi minu silmade. Ja see oli imeline! Ta oli rõõmust joobunud. Enam polnud midagi eraldiseisvat, vastuvõetamatut. Kõik oli seesama "See"."
Pärast seda kõik Katie lähedased ja sõbrad märkasid, et ta pole enam endine. Nad ei saanud aru, mis ime temaga juhtus. Ka Katie´l endal võttis tükk aega, enne kui ta suutis seda kogemust mingil moel kirjeldada. Ta rääkis vabadusest, mis temas ärkas. Ta ütles, et sisemise küsitlemise tagajärjel ta mõistis, et kõik ta vanad mõtted ei olnud tõesed. Äkiline nihe teadvuseseisundis tõi talle sisemise selguse. Mõne aja pärast hakkas tema juurde tulema inimesi, kes said temast kuulda ja tahtsid temalt õppida. Ja Katie leidis viisi, kuidas oma "sisetööd" küsimuste vormis teistele vahendada, et kõik, kes tahavad kogeda sisemist vabadust, saaksid seda iseseisvalt, ilma tema kohalolekuta, kasutada.
Kui temalt küsiti, kas ta on "valgustunud", ta vastas: "Ma olen lihtsalt keegi, kes teab erinevust selle vahel, mis teeb haiget ja mis mitte".
Küsitlusel on rabavaid sarnasusi zen´i koaanide ja sokraatilise dialoogiga, aga see ei ole seotud ühegi Ida ega Lääne traditsiooniga. See on "kodune", tavaline, loodud tavalise naise poolt, kel polnud plaaniski midagi luua.
(Lühendatult Stephen Mitchelli eessõnast raamatule "Armastada seda mis on", Byron Katie ja Stephen Mitchell). Lähemalt Katie´st ja tema "Tööst" vaata
www.thework.com. Eriti tore on videolt vaadata, kuidas Katie ise neid küsimusi esitab!
Kena kevadet!
Evelin Tael
