Search*

Arvamus

Eestis tuntakse muret sotsiaalkulutuste suurenemise pärast!
29/01/2013 13:24 Added by*: Kristiine Vahtramäe;

Meil on aega veel, aga mitte eriti palju ... – nii tahaks kokku siduda kahe levilaulu tekstiread, kui jälgin, täis õudust, haridus- ja teadusministri dirigeeritava mahuka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvate seaduste muutmise paketti, mis on otsaga jõudnud juba Toompea mäele. Esialgu lebab see veel kultuurikomisjoni töölaual, aga niipea kui see sealt edasi «lugemisele» saadetakse, võib see ühel heal päeval osutuda ka vastuvõetuks.
Lähtudes ühe ajaloost tuntud suurmehe kunagistest sõnadest, et pole inimest, pole probleemi, võiks soovitada Jaak Aaviksoole lisada 14 seadust puudutava 99 muudatuse kõrvale krooniks veel ühe ja üsna innovaatilise. Nimelt ta võiks taotleda keskkonnaministeeriumilt viiskümmend või sada jooksvat meetrit maad sihtotstarbeliseks kasutuseks Rannamõisa või Ontika pangal, kust hakata alla viskama hariduslike erivajadustega lapsi.
Kasu oleks mitmekülgne: riik ei peaks kulutama, õpetajad frustreerima end olematutes töötingimustes, perekonnad kandma neile seadusega pandud eluaegset hoolduskohustust, kui nendest lastest ühiskonnapoolse toe puudumise tõttu ei saa toimetulijaid, ja viimaseks – need lapsed ise ei peaks kannatama nii palju ebaõiglust.
Mulle helistas Ameerikast üks ema. Ta oli koos autistist tütrega lahkunud Eestist varsti pärast taasiseseisvumist. Tütre koolitamine oli siin olnud üks lõputu mure. Leningradist otsitud spetsialistide abiga alles 4-aastaselt kõnelema ja suhtlema hakanud tüdruk jäigi Eesti koolisüsteemis heidikuks.
Õpetajad veensid peret, et tüdrukul on vaimne alaareng ja ta tuleks saata lihtsustatud õppele. Maakera kuklapoolel muutus aga kõik. Kuigi Ameerika süsteemis oli laps esiotsa võõrkeelne, testiti tema taset ja ta pandi 5. klassi asemel kuuendasse.
Teadlasest ema sisetunne, et tütre probleem pole intellektipuue, sai kinnitust. Tavalises piirkonnakoolis määras erihariduse juht talle sobiva õppeplaani ja tugiteenused ning laps hakkas edenema. Tüdruk lõpetas keskkooli heade tulemustega, täppisainetes avastati tal eriline võimekus. Järgnes ülikool, mille noor autist lõpetas keemiainsenerina. Seejärel suundus ta, käigupealt veel üht võõrkeelt omandades, Saksamaale magistriõppesse. Praegu on naisel tasuv töökoht ja käsil doktoritöö.
Mis oleks temast saanud Eestis? Koolisüsteem oleks tõrjunud ta oma võimetest madalamale õppekavale, ta oleks lõpetanud põhikooli. Sealt edasi oleks ta saanud ehk läbida kutseõppe, hiljem poleks tema kui rehabiliteerimata isiku ja probleemse suhtleja jaoks ilmselt leidunud töökohta. Autistina oleks ta kidunud omas maailmas, saanud riigilt sandikopikaid töövõimetuspensioni näol ja tal oleks aasta-aastalt süvenenud psüühilised probleemid. Ta poleks midagi andnud Eesti riigile ja oleks toimetulematuna jäänud surmani koormaks oma sugulastele. Tema terviseprobleemid oleks ilmselt nõudnud kena kopika vabariigi napist ravirahast.
Seost hariduses kokku hoitud ja sotsiaalsfääris juurde kulutatud ressursside vahel, saati nende mõju praegusele riigieelarvele ja ka tulevastele, poleks aga keegi avastanud – need on erinevad süsteemid, erinevad rahakotid ning isegi asendamatu Jürgen Ligi ja tema usinate abiliste tööarvutites Suur-Ameerika tänaval ei hakka punased tulukesed vilkuma niisuguste näiliselt vähetähtsate asjade puhul. Ptüi, mingid puudega inimesed! Meil on vaja talente! Mis tugiteenused? Kui kohalikel omavalitsustel on neid mõnes oma koolis vaja, siis tehku. See on valikute küsimus: kas tänavavalgustus, raamatud või soovi korral hariduse tugiteenused.
Nägin hiljuti üht uudisnuppu, kus Saksa IT-firma juht rääkis, kui asendamatu tööjõud on infotehnoloogia haridusega Aspergerid (üks autismi vorm – autor). Oma taju iseärasustest lähtuvalt suudavad nad leida ja korrigeerida keerulisi vigu arvutiprogrammides, mille peale tavaline spetsialist kulutaks palju rohkem aega. Puudega inimeste rakendamisel tuleb töökohas arvestada nende eripäradega. Üks saates rääkinu kirjeldas, kuidas ta ei tunne ära inimesi ja peab iga päev uuesti selgeks õppima, kes on kes. Firmajuhi sõnul tasub aga kohandamine ennast vägagi ära.
ÜRO hiljutisest pressiteatest leidsin seiga, kuidas Saudi Araabia, see enamiku eestlaste jaoks islamistliku tagurluse kants, on alustanud programmi, et sõeluda oma maa 30-miljonilise elanikkonna kümnete tuhandete arenguhäiretega inimeste hulgast välja erinevatel aladel võimekad ning pakkuda neile tipptasemel õpet ja arendust.
Arenguhäired ja psüühilised probleemid on need, mis kimbutavad tänapäeva maailmas inimesi puuetest enim ja mis ühiskonna poolt ignoreerituna toovad kaasa ahelreaktsioonina paljunevat viletsust: katkevaid haridusteid, asotsiaalset käitumist, kuritegevust, madalat tööviljakust ja toimetulekuraskusi. Ka Eesti koolides on õpetajad järjest enam hädas hüperaktiivsete, tähelepanu- ja meelehäirete, käitumisprobleemide ja järjest rohkem ka autismispektri häiretega lastega.
Kui Saudi kuningas rajab omal maal heldelt ülikoole, rahastab teadust ja on nüüd jõudnud oma nõunike, maailma parimates ülikoolides hariduse saanud tippspetsialistide toel sinnani, et peab vajalikuks teha kulutusi puuetega inimeste potentsiaali rakendamiseks riigi homse näo kujundamisse, siis Eestis oleme ühe oma lugupeetud ministri taktikepi all ühtäkki nõus pea sügavale liiva alla suruma, et hoida kokku hariduskorralduse sellelt poolelt, mida nii Euroopa kui kogu eesrindlik maailm esmatähtsaks peab: varajane märkamine, õigeaegne eripedagoogiline sekkumine ja hariduslikud tugiteenused erivajadustega lastele.
Kui uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust kolm aastat tagasi vastu võtma hakati, olid ootused laes. Selles nähti ette mitmeid vajalikke meetmeid, et mittestandardsetele lastele saaks pakkuda õpet, mis nad tõesti jalule võiks aidata. Kui seadus toimima hakkas ja koolid lubatut rakendama asusid, selgus aga tõsiasi – raha ei taheta anda. Ja see tahtmine üha vähenes. Loodusõnnetusena lisandus mullu kevadel õpetajate streik ja ühiskonnalt toe saanud palganõudmised, millest ministril polnud võimalik keelduda. Nii sooritatigi justkui muuseas ja emakeele puhtuse huvides viimase kümmekonna aasta Eesti hariduse suurim vähikäik: kõikides seadustes üle kogu maa võeti nõuks asendada sõna «pedagoog» sõnaga «õpetaja». Elagu õpetajad! Selle kübaratrikiga saavad nad nüüd 715-eurose alampalga näol ka senise tugispetsialistide (logopeedide, eripedagoogide, terapeutide jne) palgaraha omale! Ja riik tugiteenuseid nüüd enam lihtsalt ei rahasta – seda tehku omavalitsused oma rahakotist, otsustas minister.
Olgu, omavalitsused võiksidki ju seda teha, kui oleks täidetud vähemalt üks kahest eeltingimusest: näidatud ära, kust võtta selleks raha, ja kehtestatud seadusesse kindlad nõuded (nagu see normaalsetes riikides on), milliseid tugiteenuseid, millisel hulgal ja milliste erivajadustega lastele tuleb garanteerida.
Aga seda meil ei tehta. Parem on jätta otsad õhku, rääkida udujuttu omavalitsustele põhiseadusega antud õigusest sõltumatusele ja autonoomsusele. Siia juurde veel skisofreeniline jutt paikkondlikest eripäradest, kohalikust ajaloolisest kultuuritaustast ja iseotsustamisest. Nii on hea, sest siis on päris kindel, et raha jääb kulutamata mõlemal poolel ja kellegi peale näpuga näidata ei saa. Seadus ütleb ju, et kooli pidaja ja direktor peavad korraldama asjad nii, et oleks garanteeritud õppekava kvaliteet.
Paar päeva tagasi kuulasin taas ühe ema ängistavat murelugu. Tema poeg, kellesarnaseid on Eestis sadu või tuhandeid, on jäänud haridussüsteemis igasuguse abita. Last on tõrjutud ühest koolist teise, sest kusagil ei suudeta ega osata teda õpetada. Lapsel on normintellekt, kuid raske puue, tähelepanuhäired ja hüperaktiivsus. Ema on loobunud oma tööst ja teinud kõik, mida on suutnud. Ühes järjekordses koolis istus ta kaks aastat tugiisikuna pojaga koos tundides. «Küsige nüüd minult, mida tähendab erivajadustega laps tavakoolis. Võin maalida teile ausa pildi kaasava hariduse tulevikust Eesti koolis,» pakkus see ema.
Möödunud kevadest sunniti neid ka sellest koolist lahkuma – naabervalda, kus olevat «selliste» laste jaoks sobilikum põhikool, Tootsi klasside, kutseõppe ja internaadiga. Kuid ka sealt sai ema juba paari kuu pärast ultimaatumi, kui poiss kaheks nädalaks koolikeelu sai: segab tundi, ja kui ta oma käitumist ei paranda, viskame ta välja. «Meist tahetakse taas lahti saada. Nüüd on aga lisaargumendiks veel see, et oleme võõrad, teisest vallast,» ahastab naine. Ja lisab: «Aga tal on raske puue, kuidas nad sellest aru ei saa? Ja mis edasi saab?»
Tegin lahti selle kooli veebilehe. Seal ei tööta mitte ühtegi eripedagoogi ega tugispetsialisti.
Sama saatus on peatselt ootamas ka neid koole, kus «pedagoogide palgarahast» on seni erispetsialiste rakendatud. See kõik toimub tingimustes, kus meil on võetud ametlik suund puuetega laste kaasamiseks tavakooli ning ka erikoolide eelarveridasid jõudsalt kärbitakse. Kas oleme tõesti kilplased?
Kallid riigikogulased, teil on veel aega – tõmmata pidurit muudatustepaketile vähemalt selles osas, mis puudutab hariduse inimlikumat, kaasavat poolt. E-õpikud, riigigümnaasiumid ja koolitee pikkus võivad tõesti olla vaid delo tehniki, soovi korral nii või naa. Meie väike ja hetkel poolenisti peata olev riik võidaks aga palju rohkem, kui peataksime ometi selle permanentse trotskistliku reformi ning hakkaksime märkama ja hoolima.
Tiina Kangro on telesaate «Puutepunkt» produtsent, ajakirja Puutepunktid väljaandja ning Linnalehtede grupi peatoimetaja.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/1119106/tiina-kangro-meil-on-aega-veel
 


Comments* (0):
Add comment*:
Author*: 
:
Human control - type the code shown*:
  Uuenda*
 

Save*

Eesti Русский
 Arvamus (5)Uudiste arhiiv
 Lood elust enesest (4)Uudiste arhiiv
 Toidulaud ja... (5)Uudiste arhiiv
 Uudised (5)Uudiste arhiiv
Sisestused puuduvad
 
     
  
Elitec