1.
Sõidan lõunapaiku kesklinna poole. Minu ees pingil istuvad lasteaiaealised poiss ja tüdruk ning vaatavad uudishimulikult ringi. Eemal küljepinkidel on istet võtnud nende kenad noored ja moodsad emad. Nad vestlevad millestki elavalt ning heidavad aeg-ajalt helli pilke oma võsukeste poole.
Nende kõrval on koha leidnud ema oma murdeealise pojaga. Ka nendel tundub olevat käsil huvitav vestlus.
Järgmises peatuses siseneb soliidne vanapaar. Proua tundub olevat kõbusam, aga vanahärra toetub kõndides jalutuskepile. Vabu kohti ei ole. Minu ees istuvad lasteaialapsed hakkavad nihelema. Kindlasti on neile kasvataja lasteaias rääkinud, et vanematele inimestele tuleb bussis istet pakkuda, aga lapsed ei suuda iseseisvalt seda otsust langetada ning vaatavad ootusrikkalt emade poole. Emad on pilgud pingsalt kõrvale pööranud ning ei tee seda olukorda märkama. Saamata emadelt julgustavat noogutust, jäävad lapsed istuma.
Ka ema pojaga ei tee vanapaari märkama vaid jätkavad vestlust. Mõne aja pärast tuleb nende peatus, nad tõusevad ja suunduvad ukse poole.
Vabanenud kohtade poole hakkab bussi sabast käratsedes trügima lärmakas koolijütside jõuk. Vanaproua, nähes, et võimalus istet saada kipub käest libisema, sõna otseses mõttes viskub nendele kahele vabale kohale. Selle meeleheitliku liigutusega kindlustab ta endale ja abikaasale istekohad. Pärast õnnestunud võitlust on proua rahuloleva näoga ja nad alustavad abikaasaga sundimatut vestlust. Käratsev lastejõuk jääb selleks korraks püsti seisma, arusaamata, et miks küll nii kindlalt tundunud istekohad käest libisesid.
2.
Satun sageli ühes bussis sõitma koos hakkaja vanaprouaga. On näha, et ta oskab enda eest seista. Alati leiab ta endale istekoha. Kui vaba kohta ei leidu, palub ta mõnel lapsel või noorel endale istet pakkuda.
Ühel päeval nägin teda bussi sisenemas koos oma lapselapsega. Lapselaps oli enam vähem samas vanuses kui need lapsed kellelt ta oli istet palunud.
Kaks esimest kohta olid bussis vabad. Hoolitsev vanaema istutas oma silmatera akna alla ja istus ise tema kõrvale.
Järgmises peatuses sisenes mitu eakat inimest, kuid kahjuks olid kõik kohad hõivatud ning neil tuli püsti seista. Vanaproua oma lapselapsega nautisid aga akna taga mööda libisevat vaatepilti….
3.
Tipputund. Väsinud ja tülpinud nägudega inimesed sõidavad pärast väsitavat tööpäeva koju. Bussi siseneb vanaema oma kolme lapselapsega. Noorem on umbes kuue-seitsme aastane koolieelik, teised tunduvad olevat üheksa-kümne aastased.
Bussis on ainult üks vaba koht keskealise naisterahva kõrval. Sellele istmele potsatab istuma noorim laps. Kümnene poiss hakkab tema kõrval endale kohta nõudma. Väike tüdruk üritab ennast nihutada ning poiss istub. Poisi käes oleva koti võtab vanaema enda kätte, et lapsel oleks mugavam istuda.
Seisma jäänud tüdruk hakkab nihelema ning teatab kõva häälega, et ka tema tahaks istuda. Vanaema lausub selle jutu peale, et temalgi poleks istumise vastu midagi aga kohta ju pole. Tüdruk leiab, et kindlasti pole vanaema nii väsinud kui tema, sest ta on ju vanaemast noorem ja väiksem, kümneaastane poiss noogutab nõustuvalt tüdruku sõnade peale…..
